Tallinnas ühe tihedama liiklusega tänava -Tartu maantee ääres, Laulupeo 1 asub üks pisike mõnus keldrikohvik “Poska kohvik”. Olen sealt viimase aasta jooksul väga palju mööda jalutanud ja akendest sisse piiludes mõelnud, et peaks teine kord sisse astuma. Fraas “teine kord” jääb tegelikult tihti tulemata aga seekord läks teisiti.
Juba uksest sisse astudes silitas nina mõnus kohviaroom ja väga mõnus jazz muusika. Leti tagant paistis teenindaja naeratav nägu, kes oli kohe nõus mööblit igat pidi ringi paigutama, et külalised saaks end võimalikult mugava ja mõnusalt sisse seada. Sellist külalislahkust ei tähelda just tihti. Väga kiirelt ilmusid lauale menüüd ja kann vett milles ujus paras peotäis jõhvikaid. Üsna meeldiv üllatus. Reeglina tuleb vee eest üsna mitu eurot välja käia aga Poska kohvik pole päris tavaline koht.
Menüüs leidus nii mõndagi taimetoitlaste, kui ka liha himulistele. Valisin Black Angus veiseliha burgeri – mõte korralikust mahlasest veiselihapihvist ajas põsesarnad kõditama ja ila voolama. Väike kaaslane teatas, et temale friikad tillikastmega…. Oeh, kui palju head ja paremat on maailmas peale friikate. Lapsel oli friika nägu peas ja ei paistnud, et teda täna suudaks ringi veenda uusi maitseid proovima. Veisele otsustasin jumet anda klaasikese punase majaveiniga. Kõht lõi juba rõõmsalt nurru, aimates et midagi head on tulemas.
Toidud tellitud, oli mahti natuke kohvikus ringi vaadata. Sõna “kohvik” on natuke vähe öeldud selle koha kohta. Alati olen seostanud kohvikut kohaga, kus on pigem koogikesed, kerged eined ning… well kohvi 😀 😀 . Poska kohvik tundub loomult pigem restoran. Menüüst leiab väga uhkete nimedega roogasid “Veisetartarist” “Pardikoiva confitini”. Muidugi leiab leti äärest ka väga korraliku koogikeste valiku ja ohtralt kohvi versioone, millest jäi silma “aeglaselt keedetud kohvi”… Waz iz daz??? … Üks tassike palun.
Interiöör on Poska Kohvikus väga hubaselt ja koduselt sisustatud, raamatud riiulis, lilled akendel. Seinad on puhastatud paekivist ja sisustuses palju puitu kasutatud. Mõnus romantiline, toob pildi silme ette maakodust kusagil saarekesel või Lõuna-Eesti kuppelmaastikul. Väga mõnus.
Rüüpan “aeglaselt keedetud” kohvi. Natuke hapukas, samas meeldiv. Tundub päris kange. Lahkelt pakutakse tasuta tassi täitmist. Siiski ütlen ära. Pärast veel vahin öösel üleval täistuled silmis.
Toit saabub üsna kiiresti ja Wau burger on korralik. Pihv on samasuur kui Mc Donaldsis Big Mac. Kaunistuseks on taldrik üle külvatud erinevat värvi peedi kaalika krõpsudega. Tunne hakkab sisse pugema, et keegi omanikest on vist taimetoitlane 😀 😀 . Krõmpsutan ühe krõpsu ära … mm täitsa hea. Pakun lapsele ka. Kahtlustava pilguga vaadatakse punast laastu aga siiski mekitakse. Tuleb “thumbs up” ja mõned krõpsud rändavad veel edasi tema taldrikule.
Löön noa burgerisse ja lõikan selle iluduse pooleks. Pihv paistab parimal juhul medium seest. Ohhh, unustasin tellides öelda, et “medium rare” peaks see lugu olema. Mis seal ikka, kui nii siis nii. Burger on hea. Alumine sai on krõbe aga mitte kõva. Nuga lõikab kergesti läbi ja lõigatu ei pudene koost.
Päeva tipphetk.
Klaasike veini on suurepärane lisa.
Burgerist viimast ampsu võttes mõtlen veel, kuidas see küll “medium rare’ina” oleks maitsenud.
Kõht sai korralikult täis. Näpan veel lapselt paar friikat, ka need on uskumatult head.
Istume ja naudime veel muusikat, kohe kuidagi ei kipu liikuma.
Lõpuks palume tšeki ja seame end minekule.
Siia tuleme kindlasti veel tagasi.
Hinnad on väga mõstlikud.
Teenindus teeb silmad ette kotletikausiga vanaemale.
Toidud on head ning vein …. more please …